Juba teist aastat järjest oleme koostööd teinud EKA sisearhitektuuri osakonnaga. Noortel, esimese aasta tudengitel on põnev eriala aine - Ühendaja/Haakija/Linkija. Kuivõrd oleme enda missiooniks võtnud ka teabekeskuseks olemise vineeri alal, siis pole paremat hetke disaineritele materjali tutvustada kui maast ja madalast.
Foto: Mikko Leo Selg
Ühendaja/Haakija/Linkija
Aine ülesandeks oli tutvustada üliõpilastele kriitilist enda ümbritseva analüüsi, probleemi tõstatamist ning selle lahendamist. Tudengid pidid looma purde kahe seni ühendamata objekti, ala või inimese vahel. Abstraktsete kehamitega otsisid tudengid uusi tähendusi ja seni lahendamata vajadusi meie igapäevaelus. „Selleks, et kõik ideed ühte projekti kokku tuua on olulisim tudeng ise ja tema ambitsioon seoseid luua seal, kus seda varem polnud“ kirjeldab kursuse üks juhendajatest Sille Pihlak.
„Ühendaja“ võis olla horisontaalne, vertikaalne, diagonaalne, lisafunktsioone omav. Ainukeseks piiranguks oli materjali kogus – iga tudeng sai kasutusse ühe tahvli. 13 huvitavat tööd leidsid aset Põhja-Tallinna eri paigus, mille tudengid ise välja valisid. Töö käigus skitseeriti, ehitati makette, tutvuti 3D projekteerimisega arvutis ning kokku puututi ka tööstusfreesi kasutamisega. Lähemalt uuriti kinnituselementide 2D kombineerimist inimraskusele vastupidavaks. Hinnati idee arendamise ja lahendamise oskust, uue ruumikvaliteedi loomist, probleemi tõstatamisoskust, aga ka konteksti tunnetust.
Fotod: Mikko Leo Selg
Milleks üldse selline eriala? „Iga aastaga on üha rohkem kriitikat saanud nutimaailm, kus inimesed tänavatel jäävad üksteisest kaugemale, sest me ei kasuta enam kuulutuspostamente, meil on vähe linnas pinke, me ei märka ümbritsevat loodust/linnaruumi või teame vähe koha ajaloost, mis siin varem on olnud. Seega tudengid otsisid erinevaid mentaalseid ja füüsilisi võimalusi konteksti ja kasutajat kõnetada, mille puhul pean nentima, et tegid seda väga õnnestunult“ kirjeldab Sille Pihlak.
Sille sõnul alustati semestrit lennukalt otsides bioloogiast, füüsikast või mujalt fenomene, mille süsteeme ja toimimisomapära püüti arhitektuuri tuua. Õppejõududeks lisaks Sillele olid veel Nõukogude Liidu üks võimekamaid sisearhitektuurigigant emeriitprofessor Aulo Padar ning EKA puidutöökoja peremees Aavo Tragel. „Õppejõudude ülesanne paari kuu jooksul oligi neid ideid õhus hoida, samas tasapisi tiibu kärpides, et installatsioone füüsikaliselt siiski realiseerida. Tugevamad on need, kes peale pügamist veel lendavad“ kirjeldas Sille.
Vineerist pink
Esimese kursuse ja esimeste tööde kohta arvasime meie Vineerimaailmas, et tegu on väga tugeva kursusega, sest tööd olid huvitavad ja kohati väga perfektselt lahendatud. Üheks silmapaistvamaks tööks just teostuse poolest oli vineerist pink kortermaja ees, mis toetus kivist käsipiirdele. Pink nägi väga esinduslik välja ja oli täiuslikult teostatud.
Fotod: Mikko Leo Selg
Kuna tegu on ikkagi esimese erialase kokkupuutega ja püüdlustega midagi luua, siis vajasid üliõpilased palju juhendamist. „Püüdsime hoiduda vastuste andmisest, vaid kutsuda tudengeid dialoogile, et õpitud abituse üle hakkaks domineerima enda huvi, otsitud vastused ja alles siis juhendajate poolne nõu. Võibolla olulisim, mis ülikool võiks peale gümnaasiumi pakkuda, ongi võime mõelda – oskus konstruktiivselt kritiseerida (linna-) ruumi, mõelda kontekstipõhiselt ja lõpuks pakkuda välja lahendusi“ kirjeldab Sille loomeprotsessi.
Istumisalus/laud
Väga huvitav töö oli ka angerja tänava majade sisehoovis oleva betoonist rõnga peale konstrueeritud puslelaadsed istumispingi või ka lauana kasutatavad detailid. Väikest kriitikat sai võibolla konstruktsioon ning selle kasutatavus, kuid selle töö Ühendaja mõte oli väga huvitav ja tekitas intrigeeriva vestluse nii õppejõudude kui ka õpilaste endi seas.
Fotod: Mikko Leo Selg
Rattahoidja/laud
Leidus ka väga praktilisi töid, mille edasiarendamisel oleks kindlasti igapäevaselt väga suur mõju. Näiteks planeeris üks üliõpilane väikse söögikoha ette laua, mis oli ühtlasi ka rattahoidja. Kuna piirkonnas on väga palju rattureid ja antud koht mahutab väga vähe inimesi, siis tundus selline lahendus väga omal kohal olevat.
Fotod: Mikko Leo Selg
Vaatetorni trepp
Mõne tööga juhtus hoopis nii, et lõplik töö nägi välja hoopis tagurpidi esialgne variant. Siin selgus töö käigus, et algselt planeeritud „ühendaja“ oli tagurpidi hoopis mõjusam ja huvitavam.
Fotod: Mikko Leo Selg
„Sel aastal olid installatsioonid kõnekad ja hästi disainitud. Mõned neist olid juba lühikese tunni jooksul enne hindamist kasutust leidnud või peale hindamist hoopis ära varastatud. Tudengitel oli ka teine õppetund kohe käes. Tsiteerides maailmakuulsat taani arhitekti Rem Koolhaasi: Igal hoonel on kaks elu- üks on see, mille planeerib talle arhitekt ja teine on see, mida ta päriselt elama hakkab“, kirjeldab Sille.
Kõiki töid saab näha siin: